Vali kindlustuskaitse sisu, mitte hinna põhiselt

Riina Solman osutas Postimehes ilmunud arvamusloos asjaolule, et kindlustusseltsid kohtlevad kliente ebavõrdselt. Igor Fedotovi sõnul pööras riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees tähelepanu valupunktidele, millega seisavad igapäevaselt silmitsi ka kindlustusmaaklerid. Tegeledes igapäevaselt klientide esindajana neile kindlustuslahenduse otsimisega ning toetamisega kahjukäsitluse protsessis suhtluses kindlustusandjatega, oleme kokku puutunud samasuguste probleemidega. Kliendi vaates on kindlustuse ostmine läinud hästi lihtsaks, tee paar klikki ja kindlustusleping ongi sõlmitud. Samas on kindlustus keeruline finantsteenus, millist ilma pakutava teenuse sisusse süvenemata osta ei tohiks. Kindlustuslepingu sõlmimisel peaks fookus olema sisul mitte hinnal. Täna on kindlustus ainuke finantstoode, mida on võimalik põhimõtteliselt ilma piiranguteta turundada ainult hinna või soodustuste baasil. Aastaid tagasi keelas regulaator turundada II samba pensionifonde meepurgi või sooja pleedi pakkumise abil, samas kindlustuse pakkumisel helendavad vastu üleskutsed „kindlustus veebis -15%“ või „kindlustuskolmapäev -20%“. Kui kindlustuse pakkumisel viiakse kliendi fookus tugevalt hinnale, siis paratamatult ei süvene klient pakutavasse kindlustuskaitsesse, vaid pigem rõõmustab, et sai „kindlustuse“ odavalt ning siis on ka pettumus kahjujuhtumi korral lihtne tekkima. Minu ettepanek teemal, mida riik saaks siin teha on üsna lihtne, kindlustusteenuse hinnapõhine pakkumine viisil, mis viib kliendi fookuse kindlustuskaitse sisult hinnale ei peaks olema lubatud.

Reisikindlustuse turul võimutsevad „tasuta kindlustused“„Tasuta kindlustus“ tähendab üldjuhul seda, et kindlustusleping sisaldub juba mingi teenuse sees või sisaldub tootes. On teenuseid, kus selline lahendus on ka majanduslik arusaadav ja mõistlik, näiteks täisteenusliisingu puhul, kus kõik sõiduki kõrvalkulud sh. kindlustus sisalduvadki rendi makses. Küll aga on oluline Riina Solmani artiklis toodud viide reisikindlustusele, mis on oluline just selles võtmes, et väga suur osa Eesti reisikindlustuse turust toetub nn. krediitkaardi reisikindlustusele, mis on krediitkaardiga justkui „tasuta“ kaasas. Kui te loete nn. tasuta kaardikindlustuse kindlustustingimusi, siis saate teada, et pank on kindlustusvõtjana ära kindlustanud teie tervise ja vara. Esmapilgul paistab, et mis selles siis halba on? Igaüks, kes on kasvõi natuke süvenenud reiskindlustuse kindlustuslepingu omandamisel reisikindlustuse katete osasse, teab, et reisikindlustuses loeb iga reisi detail, eriti olukorras kus tegevused või sihtkohad reisil ei ole päris tavapärased. Pangakaardiga koos „tasuta“ pakutava reisikindlustuse puhul on kaetud riskid ja pakutavad limiidid määratud panga poolt ja need võivad aga ei pruugi teile sobida.Euroopa Kohus on ühes oma hiljutises otsuses viidanud sarnasele probleemile ja öelnud, et ka „tasuta“ kindlustusakaitse pakkumisel, peaks teenuse pakkuja välja selgitama kliendi kindlustusvajaduse ja andma lepinguga seotud infot, sarnaselt nagu seda teevad teised kindlustuse turustajad. Ehk siis „tasuta“ pakutav kindlustus võib teatud juhtumitel olla kooskõlas kliendi ootustega aga need olukorrad, kus klient ei saa oodatud kindlustushüvitist on lihtsad tekkima. Kindlustuslepingu sõlmimine on tugevalt reguleeritud, kuid kahjukäsitlus üldse mitte Regulatsioon sätestab märkimisväärselt reegleid, kuidas teenuse pakkujad klientidele kindlustuslepinguid pakkuma peavad aga see, mis klienti päriselt huvitab ehk see mis hakkab juhtume peale kahjujuhtumit, ongi reguleeritud „väikses“ kirjas lepingu tingimustega. Kliendi vaates ei oma ka kõige suurepärasem kindlustuslepingu ostu protsess mingit tähendust, kui sellega kaasnaeb kohmakas, aeganõudev ja kliendi jaoks oma tulemis pettumust valmistav protsess. Turuosalisena avaldan tunnustust Finantsinspektsioonile, kes on juba oma märgukirjas kindlustusandjatele pööranud tähelepanu kahjukäsitluse protsessi parendamise vajadusele aga usun, et ka selles teemas on ruumi klientide huvisid paremini kaitsvale regulatsioonile.

Kindlustuse lepitusorgan vs ombudsman. Tänane kohtueelne kindlustuse vaidluste lahendamise mehhanism tugineb Eesti Kindlustusseltside Liidu juurde loodud kindlustuse lepitusorganile. Nagu nimi ütleb, on selle institustiooni eesmärk lepitada, mitte niivõrd mõista õigust või olla suunanäitajaks süsteemsete probleemide lahendamisel, mis omakorda jätab nt. „tasuta“ saadud kindlustuskaitsete mitte vastavuse või ebakohase kahjukäsitluse probleemid, kliendi jaoks lõplike vastusteta. Lepitusorgani jaoks on edukas lepitus ka selline, kus klient nõustub 50% hüvitisega. Seetõttu tervitan igati Finantsinspektsiooni initsiatiivi luua Finantsvoliniku institutsioon, kes vaataks finantssektori teenuse osutamisele ehk tõsisemalt otsa sh. kindlustuse ostmise või kahjukäsitluse osas ning mis kõige olulisem teeks kliendi vaates otsuse, milline muudaks kindlustusandjate otsuseid olukorras, kus need ei ole olnud kliendi suhtes õiglased. Finantsinspektsioon oleks sõltumatu finantssektori vaidluste lahendajana selgelt parim institutsioon, milline tagaks klientide huvide kaitse finantssektoris.

Kokkuvõtvalt tuleb Riina Solmaniga nõustuda, et riigil oleks tõepoolest kindlustusvaldkonnas nii mõndagi teha, tagamaks kindlustusvõtjate huvide kaitse.